Jõed ei ole kahjuks enam puhtad. Ka allikad on ohus. Vahel mõtlen hämminguga, kui haruldases paigas me elame, et on võimalik kirjutada 352-leheküljeline raamat Eesti allikatest*; et on nii mitmetes paikades võimalik sõita auto, bussiga – miks mitte ka jalgrattaga – mõnikümmend kilomeetrit ja jõuda mõne allika juurde, kus veel õnneks voolab selge, puhas, värskendav vesi...
Õhtu on sume ning käes on lõikuskuu. Majas on tunda ootusärevust – lõppude-lõpuks on tegu hetkega, mida on oodatud suurem osa aastast. Meister on vana ja kängus, ent kui ta teed rullib, liiguvad ta käed osavamalt ja nõtkemalt kui ta poegade omad, peegeldades aastakümnete pikkust pühendumust ja hoolt. Siin majas valmistatakse täna Wuyi kivioolongit...
Just nagu õige õpetaja tuleb siis, kui õpilane on valmis, nii ilmuvad teed inimese ellu, kui ta on valmis neid hindama. Treeni oma maitsemeeli heade, elavate teedega ja nad leiavad sinu. Ära pelga küsida enda kohalikult teekaupmehelt müüdava tee päritolu kohta küsimusi – kust tee pärineb ning kuidas seda on töödeldud...
Recently, I wrote about the joys of drinking tea in nature. Recently, when I re-read it to post it on our teashop’s website, it inspired me to take advantage of what I knew might be among the last sunny, warm-ish days left of the year...
It was a summer of digging deep, not always liking what was found or felt but ultimately feeling lighter for having several unneeded layers lifted – and chiseled away. My only true and constant companion throughout was tea. And my deepest tea sessions, indeed among the most fantastic of my life, all took place… outdoors...