Mäletan, kui kunagi ammu Tšehhis reisides sattusin esmakordselt ühes teepoes silmitsema külgsangaga kannu – seal nimetati sellist sorti kannu armsalt linnukannuks ja kui vaadata kannu profiili, pole raske aru saada miks. Seda sorti kuju on inspireeritud iidsest Hiina ravimtaimede keetmiseks mõeldud kannust ja hilisemast Jaapani kyusu teekannust, millest valmistatakse sencha teed. Tšehhil on tänu oma geoloogiale pikk ja rikkalik keraamika valmistamise ajalugu ning koheselt pärast Nõukogude Liidu lagunemist hakkasid avanema erinevates Tšehhi linnades boheemlaslikud teemajad, mis muutsid riigi kiiresti Euroopa üheks kõige rohkem teest läbi imbunumaks riigiks per capita. Aasiapärased teemajad andsid kohalikele keraamikutele uue väljundi ning ühendasid teehuvilisi inimesi...
Oh ei, miks see jälle minuga juhtub? Ma ju püüdsin olla nii ettevaatlik! Võib-olla oled mõelnud nõnda, kui kuuled taas heledat klirinat, mis tähistab teravalt ühe teekannu või -kausi elu lõppu. See on täiesti inimlik ning asjad meie elus ongi suurel määral mõeldud kasutamiseks, kuid ometi kui miski, mille oled valinud hoole ja äratundmisrõõmuga ning millest on saanud vargsi Su truu igapäevakaaslane, ettehoitatuseta maha kukub, muudab see meele mõruks.
Mõtlesime, et oleks vahva jagada mõningaid mõtteid teemal, kuidas tutvuda teega ning kuidas selle omadusi hinnata. Tee tundmaõppimisest võib kujuneda elukestev, üha arenev ja kiht-kihilt kooruv teekond, millel on kahtlemata oma rütm ning mida tagant kiirustada ei saa...
Kui sulen silmad ja mõtlen Yunnanist, kangastub mulle pilt pilvedest ja mägedest. Yunnanis nad tõepoolest võistlevad üksteisega oma suursugususes. Taevas on alati täis mäeahelike kõrguseid pilvelaamasid, mis sõuavad küllaltki madalal pea kohal, heites alatasa liikuvaid tumedaid varje üle punakaskuldja mulla. Kogu maad katab vere- ja roostekarva muld...
Kes meist ei oleks vähemalt kord oma elus leidnud kapipõhjast ammu unustatud paki teed, silmitsenud sellel olevat “parim enne” kuupäeva ja mõelnud hetkeks omakeskis, et ei tea, kas see kõlbab veel joomiseks. Seiklushimulisemad panid sel hetkel vee tulele ja lusikatäie lehti kannu, teised mõtlesid, et mis ma sellest seisnud teest ikka joon, hea ta nagunii pole...