Avan ragistades tabalukke ja koban pimeduses seina pealt lülitit. Lühter läidab tuled ja jälle on mul tunne, nagu just sel hetkel oleks kõik tagasi oma õigele kohale nihkunud. Ometi seisavad hõbedased purgid ontlikult üksteise kõrval, just nii nagu need eile jätsin, ja puuviljateede pakid vankumatult sirgete rividena riiulil. Seon põlle ette, avan kassa, süütan küünla, panen vee keema ja kirjutan kriidiga tahvlile päevateeks Moonlight Black. Juba kuulen, et kirikukellad löövad...